9) üks tore päev :D

Poni on saanud suht palju puhkust minust, seega on tal väikesed energia ülejäägid tekkinud :p Mõtlesime Pirikaga, et võiks poodi minna, tema rattaga ja mina poniga. Mul ei olnud ratsariideid seljas ja kuna ma end mustaks ei tahtnud teha, aga sadulat ei viitsinud panna, siis panin ainult valtrapi ja loomulikult ka valjad. Juba poodi minnes tahtis poni rattaga võidu teha :D
Poest tulles ütles sõbranna naljaga pooleks et teeme võidu, korra kiirendas ratast, mille peale poni hakkaski võidu tegema ja jooksis minema :D Kuna kõrval sõidutee, kus küll vähe autosi, siis oli mul pisut hirmus... Jõudsime oma kiire galopiga bussipeatuseni, kus olid suured porilombid, millest esimesest kahest ta hüppas üle kuid kolmas suurem- Täiega sisse...Kõige naljakam oli aga see, et bussipeatuses istus naine, kui meie täie tinaga mööda panime (ja soppa lendas) Ja ta ei olnud väga õnnelik selle üle kui ma ta nina ees poniga porilombist läbi sööstsin :D

Kohe peale bussipeatust tuli suht väike lage muruga kaetud maa-ala, kui aga poni sinna peale jõudis, siis kiirendas tempot veelgi, kuna ta on harjunud, et sellistel põldudel tehakse maastikul galoppi :P Põllu lõpus tundsin, kuidas tagumine ots hakkas jälle vaikselt kahtlaselt kergeks muutuma ja poni pea all, tehes maha viskamise liigutusi, õnneks sain pea üles tõmmatud ja jäin seisma.. Nalja nabani :D Ma tõesti ei saanud teda seisma :D olgu ta siis nii pisikene kui tahes:P Lõbus oli ikkagi :)

8) Rutiin :p

Täna trenni tehes ja ka kaks eelmist päeva on selgeks saanud üks asi-poni ei taha hüpata...
Ei tea millest, aga lihtsalt ei taha ja lihtsalt ei lähe. Oli plaanis homme minna 80 cm võistlema, aga see jääb ära, sest milleks lolli mängima minna, kui ma olen surmkindel, et ta ei läheks ühestki okserist üle ja peaksin olema õnnelik, kui esimesest takistusest üle saaks.
Otsustasin sõbranna nõuandel talle nädala puhkust anda ja siis vaikselt uuesti alustada.

Poni sai endale täna Ihastes uue boksi kuna tulevad uued hobused ja oleks suurte hobuste vastu ebaaus, kui ponil nii suur boks oleks ja neil väike :D Seega sisustasin uue boksi ära...Taas pidin jootja alla mäe ehitama, et ta jooma ulataks ja kuna künasse ta kaa ei ulata, siis kaera jaoks panin pange:P

7) Trikid

Olen ponile õpetanud päris mitmeid trikke. Kunagi kraapis ta korraks ja siis mõtlesin et teen nii, et ta teeks seda, kui palun. Seda oli kerge õpetada, aga hiljem sain aru, et paha trikk, kuna ta hakkas seda tegema nii, kui ta midagi tahtis. Ka siis kui oli treilaris ja välja tahtis. Seega õpetasin ümber.

1) Nüüd käskluse peale küsib ta nii, et paneb ühe jala ett ja kummardab korraks. Seda ta teeb nüüd õnneks ainult siis, kui palun.
2) Veel teeb ta seda, et kui panen maiustuse kõhu alla, siis paneb ta esijalad ette sirgu ja peaga kummardab nii, et puutub maad
3) Seljas märguande peal tõstab ta paremat või vasakut jalga...paremat tõstab paremini ( kõrgemale ja sirgemalt)
4) kuna mulle väga meeldib küünal, siis oskab ta seda teha märguande peale nii seljas kui maas. Õnneks teeb ta seda ka siis, kui palun, mitte niisama vahel...

6) 22.juuli Kobratu hobupäev

Kuna Kobratus käib mu klassiõde ja veel üks sõbranna, siis ma sõidan seal kaa natuke nö. tutvuste kaudu ühe poniga...Ja kui hobupäev tuli, siis kutsuti mind ka rahvale esinema..Mina ja poni pidime minema stoilot võistlema...See on midagi vigursõidu sarnast.

1. esimene ülesanne: tähelepanu...LÄKS!!! pidi kohapealt saama võimalikult kiiresti minema, jooksma üle lati, maha tulema ja käekõrval tagasi.
2. käekõrval üle lati ja tagurpidi seljas tagasi-mis oli kõige naljakam, sest kaotada polnud midagi ja tegin tagurpidi seljas galoppi :P Ime-ta ei viskandki alla
3. seljas üle lati, sadul ära ja sadulata seljas tagasi.Aga mina tarkpea sadula ära võtmise ajal lasin ratsmed lahti ja poni jooksis minema:D ja ta oli nii ähmi täis, et kätte kaa ei andnud kohe...seega langesime välja.
4. siis pidid nad sadulata üle lati minema, muna (koos koorega) ära sööma ja tagasi :P
   Võibolla oligi hea, et välja langesin, sest ma pole kaugeltki mitte kõikesööja :D
   

5) Julge Poni

Alguses kui Taga alles tegelema hakkasin, siis oli suuri probleeme sellega, et ta poriloigust läbi läheks...Üleüldiselt ta kartis vett. Üritasin kord peale trenni voolikuga jalad üle pesta, kuid nii hästi nagu ta käe kõrvalt minema jooksmist oskab, siis jooksis ta kooos valjastega ära...Tasapisi harjutasime selliste suurte porilompidega, kust kõrvalt ei saanud ja varsti läks ka väikestest läbi... Voolikut ta kartis edasi, Ükskord lihtsalt sidusin ta vaguni külge kinni ja pesin, tükk aega rabeles ja üritas minema minna, kuid see kord osutus vagun tugevamaks ja Poni lihtsalt rahulikult lasi mul ennast edasi pesta. :)

Ta kardab veel ka kanalisatsiooni aukude kaasi.. Aga naljakas on see, et ta ei ehmata...Ta on mul ainult paar korda selle aja jooksul ehmatanud või kartnud...suusatajaid kartis ja siis ükskord ühte lapsevankrit, mis krigises ja millel lehvis punane lipp...ja ükskord ühtesid kivisid kaa, kui järsku olid suured kivid pandud kohta, kus neid varem polnud... Aga ehmatamised ja kartmised võib peaaegu 5näpu peal ülesse lugeda...

Kui ta läheb täiesti võõrasse talli, siis ta kunagi ei närvelda, käitub alati rahulikult nagu omas kodus, ükskõik, kus me ka poleks.

9klass lõppes ja meil oli tutipidu...läksime klassiõdedega ''ilusate'' riietega linna peale ja mida mina tegin?? - Võtsin poni kaasa :D Sidusin tuti laka sisse ja läksime...Tartu linna lolli mängima..
käisime kanali ääres, üle silla, üle jalakäiate tee, kaubamaja eest, ekraani juurde, kusagile parki, toomemäele, raekoja platsi, tagasi kaubamaja juurde ja edasi koju taas üle silla :D Ei no mõni inimene oleks linnas vastu posti kõndinud suurest kõõritamisest:P Ja poni taas pidas end hästi üleval, ei ehmatanud kordagi ja tegi hunniku ainult kanali äärde kusagile põõsa alla (kevad oli veel).
Täitsa tore oli igaljuhul..

4) Kopp ees

Juba alguses Seal käima hakates sain selgeks selle, et kõik teevad oma hoolealuse boske ise, veavad vett ise ja süüa annab see, kes tallis meist 4 inimesest parasjagu on...alguses oli vahva küll minna sinna teha saepuruga boksi, sedada kanistritega sigalast vett jne..Suvel oli aega ja see polnud siis raske..

Kätte jõudis aga sügis..Kuna tallil ei olnud ühte nurka (siise varisenud) siis oli väga külm...kõikidel kestsid tunnid vähemalt kaheni aga üldiselt jõudsime kella 3 aega...kohe hobustele söök ette või välja ketti, boks teha, vesi tuua, sõitma ja siis koju ''õppima''. Varakult hakkas pimedaks minema ja kuna talli katus oli omadega nii läbi, et kui padukat sadas, siis tuli last nagu dušši vett alla, siis polnud ju võimalik elektrit sisse panna, seega iga päev ketrasime sigalast sinna pikendusjuhtmega elektri, brožektoriga tegime boksi...ja õhtul pikendus juhe tagasi kokku kerida jne...Saepuru lõppes otsa ja juurde ei toodud, siis hakkasime kartulikottidega laka pealt vana põhupuru iga nädalavahetus nädalavaru kottidesse toppima, sellega läks kaa oma 1h tavaliselt. samuti ka heina, mida tassisime nädalavahetustel üldse teise lauda laka pealt talli...siis nädal aega söötsima ja tegime ja siis nv. kulus asjade kogumisele. Mingi hetk ma tundsin siis et ma tõesti ei jõua..

.See oli nii füüsiliselt kui vaimselt ülekurnav..sama mis kooli kõrvalt tööl käia, ka tasuta ratsutamise võimalus ei kompenseerinud enam seda, kui väsinud me olime...ma oli 14 siis.. Mul ei jäänud enam aega oma sõprade jaoks...Sain suhelda ainult nende 3 inimesega väljaspoolt kooli, kellega ma seal sigalas käisin...Muidugi tekkisid mõttet et kaua võib siin nii käia, omanik selline puohhuist kaa, et kui meie ei söödaks ja ei teeks siis tõenäoliselt elaksid nad nii nagu varem ja veel hullemini, sest bokse pole seal kunagi tehtud ja siis lihtsalt visatakse heina ette, kui meelde tuleb.Olin juba ju ponisse jõudnud ära kiinduda ja ei suutnud teda sinna jätma sita sisse virelema, et ise saaksin enda elu edasi elada...

Kunagi uusaastal me otsustasime, et seal külm ja paha ja kolisime sigalasse...Ühe suure lauda alguses olid emised poegadega., lauda lõppu otsustasime siis meie boskid teha ja organiseerisime midagi...kõige normim just ei tulnud, kuna suuretel hobustel oli raske kitsast uksest boksi mahtuda ja samal ajal astmest üles minna, aga seal oli natuke soem ja seal oli elekter...asjad läksid paremaks.-..järgmisel suvel aitasime teha heina ja põhku, mis olid sama lauda laka peal, kus meie olime ja siis sai vajadusel lihtsalt pakk alla visatud...ehitasime takistusi laudas leiduvatest materjalidest...ehitasime ikka igast asju...koerale tegime kuudi ja klassiõega toppisime sööklas koerale kilekotti toitu kaasa:D sest ta sigalas terve elu ainult toorest sealiha söönud ja vahel tatraputru pekiga :S

Aga kuulsime mingi aeg uudist et Tarmeko ostis sigala omanikult alad ja laudad ära ja teeb sinna oma tööstuse...Nüüdseks olime 2 aastat seal juba igapäev ära käinud...Lõpuks ometi!!!!- ME PÄÄSEME!
Meil oli 5 päeva alles tähtajalise kolimiseni, kui laudad pidid tühjad olema, kuid omanik ei teadnud ikka veel kuhu panna oma 4 hobust. Ostis kallastele omale uue sigala, kuid see meile ju liiga kaugel ja ta sai vist ise kaa aru, et hobused jääksid jälle seisma jne. Segga üks tüdruk viis hobuse talli kus ta ise varem käis( ei avalda) siis üks mära on...hetkel ma ei tea kus... ja siis kaks hobust on ihastes ehk poni ja Baron...Kujutate ette, missugune õnn..... Saame hommikuti rahulikult magada ja ei pea muretsema selle pärast, kas hobused on süüa saanud ja et peaks nad välja viima jne. :D

Mingi hetk kuulsin ühelt inimeselt, et omanik plaanib poni maha müüa...hakkasin uurima ja siis ta ütles, et mõtles jah...Mina olin muidugi ÜLI paanikas...Juba ammu oli mu isa öelnud et võib osta hobuse, kuid boksiüüri ei maksa...helistasin nuttes isale ja rääkisin uudisest, lubas rääkida sel teemal...Rääkisime siis õhtul ja ta ütles, et kui ma leiaksin odava koha, siis ta ostaks ta mulle ära... :D järgmine päev ptlesin omanikule, et ta ei müüks teda ära ja ostan ta ise ära, aga mitte kohe, sest hakkan talli otsima.. Nüüd hetkel otsingi talli ja poni elab omaniku rahadel ihastes :P
Ühesõnaga on kõik praegu parem...ma saan suhelda oma vanade sõpradega ja mul on palju rohkem aega... :)

3) Areng

Et jutt jälle väga pikaks ei veniks, siis libistan selle osa, kus õppisime lihtsamaid asju nagu samm traav ja galopp edasi. Poni Harjus minuga ja mina temaga, tegime ka väikeseid hüppeid..

Tulid ka esimesed võistlused, milleks oli küll koolisõidu võistlus. Hästi läks-esimeses skeemis saime mingi 7 koha ja teises...ei teagi...halvemini...aga ta oli tubli, sest talle võis päris šokk olla esimest korda maneežis ja palju võõraid hobuseid...oli ju vaid neid hobuseid näinud kellega koos elab...

Tulid ka esimesed hüppevõistlused, kus sai ikka jõhkralt kildu.. :D 60 cm parkuur oli ja madalalt 105 cm poni pealt tundub seegi kõrge... Olin nii ähmi täis et unustasin tervitada, aga see andestati mulle ja lubati uuesti alustada...See on mul siiani video peal, kuidas ma röökisin üle maneeži täiest kõrist iga takistuse ees HOPP!!! Ja kusjuures see mõjus...vingerdas küll ja hüppas koha pealt ja mida iganes veel ära ei teinud, aga puhtalt läbisime!!! :) Siiani vaatan videot ja naeran täiesga..:P
Juba alguses hakkas poni meeldima kõigile, kes teda nägid...ta ju selline armas pisike :)

Oleme käinud igasugustel võistlustel 60 cm parkuuris on ikka päris häid kohti saavutatud...Kõige parem siis kunagi eelmine tal Timmo tallides kus saime 2 koha...jäime paari sajandikuga esimesest maha...Aga see ülihea saavutis, sest tal juhuts teel sinna treilaris õnnetus, kus al õnnestus omale vahesein kaela tõmmata ja terve tee selle all sõita..kuna treilarisse ei näinud, siis arvasime, et rahunes lihtsalt maha, kuna see oli talle esimene kord treilaris sõita...ja üksi kuna teine hobune ei läinud peale.Seega kiiruga unustasime tagant teise hobuse tagumise pulga kinni panemata ja nii see tema laamendamisega sealt lahti tuligi..kuigi poni pulgad olid ju kinni ja teise hobuse esimene pulk.. treilarist maha võttes vaatasin, et seljapeal on mõrg laik selle vaheseina üleval hoidmisest...liigutasin teda ja vaatasin, et kõik on korras.Läksime võistela ja ta ei liikunud üldse, ma ei osanud midagi arvata, võistlesime ära ja läks hästi...järgmine päev kordetasin ja vaatasin, et kahtlane, mix energiline poni ikka ei liigu?? sain aru, et midagi on korrast ära.
Kutsusime arsti, ta ütles et poni on õnneks ainult muljuda saanud ja et ma hakkaks nädala pärast sõitam...ja kõik läks hästi ja poni paranes :)

Kuna esimese suve ma sõitsin sadulata ja sedelgaga siis maastikul käisime rahulikus tempos... Kui kätte jõusid järgmine suvi ja mul sadul oli, siis üritasime suure pooleverlise Baroniga maastikul võidu teha..alguses kimasime niisama...Esimest korda avastasin siis kui kiire poni on...Tuul vihises nii kiiresti mööda, et silmadest pisarad voolasid :D Ja otsustasime siis ikka teha nii võidu, et ühelt joonelt TÄHELEPANU, VALMISOLLA, LÄKS!!! ja kus siis kimasime...uskuge või ei aga poni juhtis:D jõhker kiirus kasvas ikka meeletuks ja nii kui Baron hakkas natuke kõrvale jõudma, siis tärkas ponis see võiduajamise rõõm ja siis lisas ise kaa kiirust juurde, mingi aeg ma aga lihtsalt keerasin rajalt ära, sest et kartsin et võime nii veel kukkuda kaa, sest jalad liikusid nii kiiresti, et hirmus hakkas :D Ühesõnaga Finishini me ei jõudnudki..Aga eluäge oli..

Vahepeal on olnud arenguid ja taandarenguid...vahest poni hüppab kõigest üle..90cm okser, jne.. (rekord on siiani meil 95 cm lattaed) Kuid need alates 80 cm takistused tulevad pingutusega..eriti okserid, millega peab ta kõvasti pingutama.. See suvi (2006) läksime timmo tallidesse võistlema 80cm. See võistlus ei lõppenud just eriti hästi.. Sellest võistlusest on video. Kunagi ehk õnnestub kusagile üles panna.

Ta jõudis 5 okseri ette, ehmatas ära kui kõrge ja lai see on, pani blokki, kuid siis hüppas jaa...edasi vaadake videolt.Käisime Poniga eelmine aasta timmodes laagris ja väga tore oli, käisime ka viimse reliikvia radadel..MEGAD MATKAD...

2) Veits *ajalugu*

Olin kuulnud erinevatelt inimestelt, et kusagil Tartu lähedal on sigala ja seal paar hobust. Kõik pidavat olema väga halvas seisus. Jutte olin kuulnud juba varem igasuguseid, et seal põlvini sitt ja hobused kurjad jne. Olin kuulnud ka seda, et seal üks väike poni, kes läheb inimestele kallale.. Rohkem ma ei teadnud.

Seal oli sigala omanik juba ammu omanud hobuseid ja muudkui paaritanud... Pointi just polnud, sest kõik hobused on juba ammustest aegadest tal lihtsalt seisnud...ja siis mõned linnainimesed jälle kuulnud ja tahtnud ratsutada, nii sattusid sinna ka esimesed ratsutajad...Nii nagu me hobuseinimesed teame, siis ratsutamine on kallis lõbu ja muidugi need inimesed, kes sinna sattusid, need olid õnnelikud, kuna anti tasuta hobused sõita, tegid mida tahtsid ja keegi ei jälginud...
Hobuseid on olnud seal rohkem ja vähem, osaad ära müüdud ja siis jälle mära paaritat
ud jne...Tegelt ei ole selle inimese põhimõte hobuste müük, ta tegeleb sigalaga ja hobused tal vaatamiseks...
Ja siis need ratsutajad, kes seal käisid vahest otsustasid külmast sigalast kaks hobust tuua Ihaste ratsaspordi ja vabaaaja keskusesse talveks.. Kuna üks inimene ei jõudnud enam ühe hobuse eest raha maksta, siis otsiti uus inimene, kelleks juhtus olema minu sõbranna...-----------kerime aega edasi)...kevad tuli ja sõbranna otsustas, et võiks hobuse tagasi sigalasse viia ja seal käia, kuna kaa rahad otsakorral jne. Käis mitu korda Ihastes oma asjade järel......

KUID ÜHEL ILUSAL SUVEPÄEVAL......:D
tuli jutuks see väike poni, kes olevat ilma tegelejata ja mina kohe pakkusin ennast...paari päeva pärast kutsuti mind vaatama poni..
Läksin rattaga sinna, hakkan jõudma lähedale, näen nn. talli.-...Katus ühest küljest sisse kukkunud...sain kohe aru, et ilus elu just pole...Arvasin, et keeran otsa kohe ringi, aga pidasin vastu..

Talli sisenedes tabas üllatus-tall oli seest kollane vanades kuldi sulgudes 4 hobust...sammun mööda kitsast vahekäiku edasi ja tunnen ära kohe pisikese, kellest oli mulle räägitud.
Tegin boksiukse lahti, et öelda tere uuele sõbrale--kuid oh häda...tema ei arvand üldse nii et tahaks minuga sõber olla ja...keerast selja ning ähvardas jalga.. Kena algus ju..
Mulle anti mingisugused päitsed ja nöör ja senikaua kuni teised 2 parasjagu ratsastatud hobusega sõitsid, siis mina lihtsalt võtsin poni tutvumiseks platsile kaasa..

See toimus 2 aastat tagasi ja palju ma ei mäleta..aga kindel on see, et seni kuni teised sõitsid ja mina rahulikult nööri otsas poni söötsin, siis ta jõudis lambist 3 korda käe kõrvalt minema tõmmata ja talli joosta..
Tegelt oli mul ponide suhtes veits foobia, kuna üks poni viskas mu kunagi valusalt alla, seega ma natuke kartsin...
Aga olin üli õnnelik, kuna ihastes maksin kallist raha ja sõitsin harva..

Poniga oli natuke seljas sõidetud sammu...
järgmisel korral proovisin päitsete ja nööriga (sadulata) seljas ära ka sõitmist..samm oli normaalne, suht vingerdas ainult, kui otsustasin traavi teha, siis viskas ta mind ilusasti alla...:D
Njah ja nii paaril esimesel trennil kuni leidsin laka pealt vene aegse sedelga, millega sain hakata sõitma ja püsisin kergemini seljas...hakkasin regulaarselt tegema trenne..

Pikka aega kestis see komme et kui midagi ei meeldinud, siis viskas ikka mõnusalt alla, aga vau. 4 kuud võttis aega ja hakkas aina harvemini seda tegema...(algses käisin ka mitu korda trenni jooksul alla)
Tuttavad inimesed, kes eal käinud on rääkinud mulle poni ja hobuste minevikust nii palju - hobused olid lehma laudas kettidega postide küles, on söönud hallitanud heina jne. talviti väljas ei käinud, kevadel pandi hobused kettidega karjamaale, ja terve suve siis kette lihtsalt liigutati edasi...Kuna hobustega ei tegeldud siis mõistagi muutusid nad tigedateks..

Ka poni oli hilja ruunatud+ tegelemata ja ta ei lasknud ennast käegagi puutuda, ja hüppas inimestele selga ja vahest sööstid kallale, hammustas-kahte viimast olen isegi kogenud....
Alguses hammustas ikka suht tihti ja ähvardas jalöaga kaa...puhastada oli kaa raske, sest keeras kogu aeg selja..ajapikku kõik halb hakkas vähenema ja ta oli juba suht tubli...hakkasime hüppama, saime sadula ja ostsin talle valöjad, millega oli hulka kergem sõita kui päitsetega.. Kutsusime loomaarsti kes värkis hobustel sõna otseses mõttes lestad ära ja tegi vajalikud süstid ja asjad..poni kabjad olid ilusad, aga ühel oli küll päris koledad :S
Ka vanemad harjusid mul mõttega, et olen rohkem kodust ära jne. koristasime seal terve suve, tegime kõike mida andis, talli värvisime võimalikest kohtadest kollaseks ja talli nimeks sai tibu tall..
Aaa..ühe asja unustasin rääkimata...-Selleks et talli minna tuli minna läbi sigala ja sellega ma ei harjunudki ära ...

1) Poni nimega Ponifatsius

Nii, olen näinud siin varemgi hobustega seotud kodulehekülgi ja otsustasin ka endale teha.
Räägin siis lühidalt endast ja ponist..
Mina olen sündinud 1990a. Lühikest kasvu ja tegelen igapäevaselt ratsutamisega.Elan Tartus, seega käin kusagil tartu lähedal tallides(vahetan neid aeg-ajalt) :D
Aga mina olen igav ja rääkima hakkan enamasti

Ponist.-see on kujunenud ta hüüdnimeks, päris nimi on Ponifatsius.
Ta on 2000a. sündinud šetlandi poni ruun.--> see üks esimesi pilte temast, mis ma teinud olen...
Elanud ikka igasugustes tingimustes..(lehmalaudas, sigalas, jne).
Kasvatust ta väiksena pole eriti saanud, seega ta oli kunagi väga kuri ja ka praegu näitab tihti välja seda et saab ka ise hakkama ja EGO ulatub laeni...-vähemalt :D
Aga mina olen taga nö. tuttav 2 aastat. Oleme teinud kõvasti tööd ja meist on saanud sõbrad. :)