Thursday, March 20, 2008

21) Paks, laisk, karvane- parimates aastates:D




Mul võtab palju aega enese kogumine, et siia uusi postitusi kirjutada:D mul on pea erinevaid mõtteid täis, nii et ma ei tea millest alustada..

Alustan vast sellest, et aeg-ajalt meenutan endale, kui väga ma kunagi hobust soovisin ja kui paljud unistavad oma hobusest. Paratamatult, muutub see tavaliseks ja igapäevaseks, mis pikalt juba ''olnud'' ning ei oska sellest enam NII palju rõõmu tunda. Tuletan endale tihti meelde, kui väga mul on vedanud ja kui palju ma teda armastan:) Üritan võtta poni olemasolu mitte iseenesest mõistetavana.


Olgu, kõigepealt- ma müüsin oma sadula 2 kuud tagasi maha, kuna leidus soovija ja kasutasin juhust ära. Aga tore on see, et ma pole siiani uut sadulat leidnud:D Ma olen 2 kuud sadulata ringi lasknud, egas siis midagi. Paneb mõtlema, kust ma selle üldse saan, mul kõrged nõudmised. Soomes on üks variant, mis hästi sobiks, aga natuke kallivõitu. Eestis polegi praktiliselt ja vahepeal kaalusin isegi e-bay st ostmist. Ma ei tea isegi veel täpselt, kust ma leian, praegu on olukord nii lootusetu, et olen isegi otsingud ära lõpetanud ja ootan kevadet, siis parem vaadata, kas sadul sobib, kui tal talve karva seljas pole. Tüütuks muutub niisama seljas loksumine, eriti maastikul, kus meie arvamused tempost poniga tihtipeale ei ühti ja võite ise ette kujutada ühte õmblusmasinat enda all (H).


Viimasel ajal suure sopaga oleme ainult maastikul käinud. Ilusate ilmadega oli vahepeal ikka väga mõnus ringi tuuritada, aga külmemaga ma enam ausaltöeldes väga ei viitsi. Olen mõned korrad veel üritanud ilma valjasteta maastikul käia, turvalisuse mõttes päitsed peas ja nöör käes, aga juhin nööriga ümber kaela. Pärast viimast korda enam väga ei kipu, enne kui olen kindel, et tal kevad mõtetes pole:D Päris ''vahvat'' sõitu sai tehtud. Kodupoole minnes tõstsin galoppi, aga see galopp ei tahtnud kuidagi ära lõppeda. Poni nagu poni ikka- oma jonni juba kergelt ei jäta. Mina nagu sõnn ikka jonnin vastu:P Tihtipeale sõidame Infrenisele külla ja ratsutame Anne-Maiga koos.



Stefan sai omale uue kodu ja nüüd on poni koplis kahe vana hobusega- Juku ning Morganiga. Üks Vladimiri raskeveohobune ja teine lihtsalt jämekas, kes käis ka kunagi vankri ees. Nende hambaid poni kardab, eriti Morgani. Jukuga vahel isegi mängivad. Päeval lastakse vahepeal varsaga kokku platsile möllama. Pikka aega jälgisin neid, päris huvitavaid asju tegid:D Poni üritab Vikit jalgadest hammustada, selle peale viskab Viki põlvili. Püsti tõustes hakkab oma pead, kaela vastu poni selga jõuga sügama, joostes, mis omakorda ärritab poni, nii nad seal edasi tagasi jooksid. Kahju et digikat polnud kaasas. Poni nagu varsake mängis kaasa.


Täna tegin ponile nöörpäitsed. Ma tegin neid vist 4 tundi, et rahuldavat tulemust saada:D Poes ma pole varsa, shetlandi suurust nöörpäitseid veel näinud, seega tuli oma närve kulutada.. Kusjuures tulemusega jäin rahule, arvestades seda, et tegin esimest korda. Otsisin netist spetsiaalsed sõlmed ja õpetused välja. Kõige raskem ongi mingi fiador sõlme tegemine, mis läks mul oma 10 korda vähemalt sassi. 4m nööri läks. Natuke nõme on, et päitsed on valged, aga see oli parima jämeduse ja pehmusega nöör, mis ma leidsin. Mul juba uued ideed järgmiseks korraks, kui tegema hakkan.


Naljakas on lugeda Hanksi või Sammi blogi. Just üks asi häirib mind ja andnud kõvasti mõtlemisainet viimasel ajal. Ehk siis TULEVIK. Mõlemas blogis teemad, kus räägitud sellest, mis saama hakkab. Sammi on nüüd ratsastatud ja Tuuli ei tea, kas tahabki nii väga rännakut sõita ja Lily ei tea mida Hanksiga peale hakata:P ( Loodan, et kumbki pole vastu, et teid näidetena kasutasin:D, kui on siis kirjutage siva kommentaar ja muudan ära) Sõber on ta mul nagunii- aga veel? Varem oli võistlusponi kaa- nüüd ma enam ei tea. Mõnes mõttes on tore võistelda, AGA. Ma olen suur talle nii ehk naa, aga ma ei näe enam mõtet teda hüppama sundida. Ma pole sügise algusest saati isegi normaalset hüppetrenni teinud. Võistlustel on alati nii tore olnud, meie enamused esinemised on naljakalt välja kukkunud. Mõni teine kord ehk kirjutan, millega me hakkame oleme kõik saanud, sest muidu venib see postitus väga pikaks.


Aina rohkem olen kriitiline teiste inimeste ja enda suhtes ja jälgin seda, kuidas ratsutatakse. Kogu aeg jääb mulle ette, et inimesed karistavad hobuseid enda vigade pärast. Ma ei taha nii, tahan teisiti...