29) Kalliskalliskallis

Oih..ma olin unustanud, et mul eksisteerib siin selline asjandus:P Aga ajaviiteks võiks midagi kirja panna, kunagi hea lugeda.

Seda et..-me pole tegelikult kusagile kadunud!!!:)

Kõik on paremini kui iial varem, kui välja arvata see, et minul tema jaoks enam nii palju aega pole.. Kui kunagi tekib võimalus load ära teha ja auto saada, eks siis jõuab ikka tihedamini tema juurde, aga seni sõltun bussidest, mis käivad sinna üks kord päevas või siis paarist teisest rentnikust.

Lõpuks ometi on meil kauaoodatud maneež ja tänu sellele oleme kõvasti edasi arenenud. Sadulat ma ka eriti ei fänna, enamasti lihtsalt panen sadulateki tekivööga kinni ja on väga hea:P

Hetkel tegelen uute märguannete õpetamisega..

Selle suure külmaga on poni omale vääga pikkade karvadega kasuka selga kasvatanud ja kordub sama jama mis mõni aasta tagasi, kui ta veel aiandis oli- seen. Kuid õnneks Siiboja vist eile käis tallis teda üle vaatamas ja andis ehk mõne ravimi kah.

Nädal tagasi käisime väikesel matkal ja saatsime Kadi ja California Anne-Mai juurde. Ponil tuli elu tuli kohe sisse, isegi pidamisega tekkis probleeme. Varasemaga võrreldes oli ta tunduvalt kartlikum, isegi traktori peale tekkis tal tahtmine lendu tõusta. Aga pole juba pikalt käinud ka kusagil kolamas..

Nüüd hakkab mul enda mõistus juba otsa saama.. ei oska nagu kuidagi edasi liikuda temaga, kuid siiski tahaks veel kusagile edasi areneda. Õnneks lubas sugulane mulle lähiajal ühe Kelly Marksi teose laenata ja loodetavasti kogun sealt siis ideid. Nii saab veel inglise keelegi selgemaks:D

Kui 2 nädalat mul puhkus oli, siis lootsin et saan tihedamini käia jälle, aga kus sa sellega.. Nagu minu kiuste oli siis väljas stabiilselt -20 ringis.

Üks õhtu hakkasin aiandi aegu meenutama ja tuli meelde kuidas ka siis oli välja umbes sama külm, aga kuna me ise neid söötsime, jootsime ja kõik muud jutud, siis ei tulnud kõne alla see et külma pärast oleks minemata jäänud. Kaariga tegime bokse nii, et lasime opad boksidest sigala vahele ringi jalutama. Käisid põssasid uudistamas ja muidu rumalusi tegemas aga vähemasti oli neil lõbus, sest suure libeduse tõttu neid koplisse ei saanud viia. Kuna nad mitu päeva järjest siis korralikult välja ei saanud siis on olid loomulikult ka suured energiaülejäägid. Läksin poniga niisama kahekesi õue möllama. Lasin ta tallist (sigalast) välja jõudes kohe lahti ja see oli ikka väga šeff, mis akrobaatikat ta seal tegi:D Enamasti 4 jalaga õhus.. Tükk- aega möllasime, mina muudkui ässitasin teda edasi.. Jooksime ringi. Ajas mind taga vist, kui õigesti mäletan. Kui mind ära unustas ja mööda jooksis, siis viskasin ma tee peale pikali, et tema reaktsiooni kontrollida. Korra vaatas selja taha ja kuna ma seal liikumatult edasi lamasin siis jooksis juurde asja uurima:P Ei tea miks, aga kõik tuli nii piltlikult silme ette, nagu oleks see kõik eile olnud.

...Kuidas vedasime tapamajast sooja vett ja astusime sinna jalgupidi sisse, et oma külmunud varbaid üles soojendada...kuidas istusime mingi hädise stagnaaegse ahju ees, üritades end üles soojendada ning jõime termosega kaasa võetud teed... Kui hästi läks siis kärsatasime ka vahukomme:D Tihtipeale kärssasid meil hoopis saapad, kindad ja kõik muu, mis me ahju vastu toetasime selleks et kuivatada või soojendada:D Olid ajad...

Kaari töötab nüüd ühes klubis-turvamehena(naisena). Sõbrad mul uurisid, kus ta väljaõppe saanud on. Kaari ütles, et see on tal ammu omandatud Aiandis. Ise läks minema ja mina pidin siis seletama hakkama, mida see tähendas.. Tegelikult ikka üpris ränk, kui raskeid heinapalle me nädalavahetustel vedasime, suurele hobusele mitukümmend liitrit vett ööseks ette, kuidas Aare kirvega taga ajas, kuidas me mööda torusid ronisime iga nädal laka peale põhujääke korjama, ehitasime koerale kuuti ja Heliisiga toppisime 9-das klassis sööklas laua all kilekotti oma koolilõunat, et Tommile viia jms. :D:D

Tagantjärgi on see ikka päris naljakas, kuid siis oli asi naljast kaugel ikka.

Ja nüüd ma saan ise ka juba vaikselt aru, miks vanad inimesed räägivad, et aeg lendab ikka nii kiiresti:P Lihtsalt uskumatu! Alles ma hakkasin oma pisikesega tegema, õpetama ABC-d ja nüüd..vaikselt keskealine mul juba teine:D Õigemini mees oma parimates aastates:D

Tagantjärgi on uskumatu ka see, mis asju ma olen julgenud temaga teha. Meile toodi 2 takistust, panin kõige madalamasse auku ja isegi see tundus päris kõrge. Kuna ma isegi ei mäletanud millal ma viimati hüppasin, siis läksin lihtsalt traavis peale. Kuna poni läks ikka päris põlema seda nähes, peale takistust hakkas veel möllama ka pisut, siis sama sujuvalt libisesin ma sealt ka alla:P Kui tihedamini õnnestub seal käia ja soojemaga pisut raskemaid trenne teha, siis tahan uuesti proovida, sest põrkab ta endiselt päris hästi:)