24) Tagasi koju:)

Nii tore, et mõned inimesed tuletavad mulle vahel blogi meelde:) Tegelikult kirjutan ma seda ikkagi eelkõige iseenda jaoks, kuna ajaga kipuvad ununema igasugused huvitavad seigad.
(pildil on ääretult kallis Kadi ja ta vanaema, suur hobune Mathilde ja väike loomulikult minu kullatükk:)

Kadi juures suvitas poni siis 4 kuud. Terve selle aja ta peamiselt sõi ja magas.. Peamine oli muidugi söömine:D Vahel tegi pahandust või kakles Mathildega...Vahel harva istusin selga ja seda ka ainult selle jaoks, et Mimmu (e. Mathilde) oleks nõus sõitma Kadiga. Siis ka tegime peamiselt sammu ja sõna otseses mõttes mõned sammud traavi.

Poni on nagu väga paks. See ei ole liialdus, ta on tõesti väga ülekaaluline. Sellest ei hakka üldse rääkimagi pikemalt, et ribisid käega katsudes kuidagi ei tunne, aga ka selgroog on kusagile ära uppunud ning selja peal võib varsti kohvitasse hoidma hakata...

Kui varem oli ta egoistlik ja ülbe, siis nüüd oli ta seda kõike topelt ning igasuguseid piire ületades.. Kadi vahel helistas mulle, rääkis kuidas poni tahtis teda rünnata või peksis Mimmut. Tulemus oli see, et Kadi vaikselt juba kartis poni ning Mimmu ei julgenud enam varju alla ööseks magama minna sellel lihtsal põhjusel, et poni lihtsalt ei lasknud teda sinna. Kadi vanaema tegi lausa öövalvet selleks, et mimmu ka varju alla saaks ja et poni ei lööks teda. Normaalne?-ei kohe kindlasti mitte.

Käisime Eleniga üks päev pildistamas neid ning kui poni tegi ka mulle kahtlaselt huvitavaid kapjade liigutusi, siis mõistsin, et midagi tuleb ette võtta. Loomulikult on see minu enda süü. Aga ma käin hetke seisuga kahes kohas tööl + kool ning transpordi võimalused pole just kiita. Oleks auto, load siis ei oleks mingi probleem.

Oktoobri alguses viis kadi Mimmu koju tagasi. Nii kui mimmu oli treku peal siis hakkasin mina poniga käekõrval tagasi Kai juurde jooksma. Kartsin, et Mimmu hakkab treikus lõhkuma, et üksi peab olema. Jooksin, sest pidin kaasa minema Mimmut ära viima. Poni ei ole õnneks selline, kes üksi ei suudaks olla ning ta ei teinud piuksugi.

Kai elab Kadist umbes 1km kaugusel, vb. vähemgi. Läksin väravatest sisse ning Kai koerad, oma ülevoolava sõbralikkusega, tulid haukudes ja joostes meie poole. Cessu on väga suur kaukaaslane, õige pisut väikesem kui mu poni ning väga pealetükkivalt sehkendas midagi poni taga. Ja siis tegi poni lõpuks ära selle, mida ma ammu olin kartnud- konkreetselt lõi Cessut. Õnneks ta ei saanud eriti haiget, aga siiski. Mõnes mõttes oli hea selline õppetund kätte saada minu ponilt, kes ei löö sellise jõuga nagu suur hobune. Aga oma õppetunni ta sai ning hoidis eemale.

Lasime poni Juku ja Morganiga tagasi ühele karjamaale. Nemad sõbralikult nuusutasid poni, aga poni oma üleoleva suhtumisega üritas kohe asju paika panna. Üritas mingit ilusat jooksu teha (pea kuklas, pikk lennufraas, jalatõste kõrgele), tuli pärs ilusasti välja:D Kiunus ja turtsus seal kõigi peale. Kõrval koplis olid kaks uut üürikat, kes polnud poni veel näinud. Tegelikult ei olnud nad kumbki vist isegi nii väikest hobust näinud:D Mõlemad vahtisid, jooksid ponil eest ära teiselpool traati. Naljakas on vaadata, kuidas poni üritab end võimsa ja uhkena näidata. Mõnda aega jägisime neid Kaiga ja saime korralikult naerda nende üle:) Avastasime, et ponil on Napoleoni kompleks:P