22) ''Toredad'' trennid

Lühikese aja jooksul on paar suuremat sündmust toimunud, panen kohe kirja, et meelest ei läheks.

Esiteks- Ma sain sadulaa!!! See on nagu tõsine ime, ma olin juba lootust kaotamas.. Kusjuures palju parem sadul kui eelmine. On ikka suur vahe kas on kunst- või pärisnahk. Eelmine sadul oli kunstnahast, see hakkas pragunema külmaga, oli suhteliselt libe ja kõva. Uus sadul on päris nahast- Ei libise, pehme, mugav ja üldse teine asi kohe!

Teiseks- üks äärmiselt huvitav ''trenn'' üle pika aja.. Nimelt, me läksime Infrenise ja Anne-Maiga koos metsa, sõitsime natuke atv krossiradadel, tagasi minnes, kui hobused lihtsalt rahulikult vantsisid, just olime lõpetanud traavi ning mina olin täiesti lõdva seljas, nöörpäitsete ratsmed lihtsalt kaela peal, sadulat polnud- siis hakkas üks suur koer haukuma, poni võpatas (mida ta üldjuhul teeb harva) ning maas ma olingi. See käis nii kähku, lihtsalt istusin maas..

Alguses ma hakkasin naerma, sest ma polnud kunagi varem maastikul alla kukkunud, hoolimata väga hulludest sõitudest ja nüüd nii tühise asja pärast lendasin. Poni sai lahti, kuna ma ei suutnud kukkumise ajal nii kiirelt reageerida, et ratsmetest oleksin haaranud. Kuna poni ehmatas koera peale, siis ta sattus pisut paanikasse, ta ei pannud visr tähelegi, et mina ära kadusin...lasi kodupoole traavi. Siis mulle jõudis kohale, et naermise asemel ma oleksin võinud Infrenise ratsmetest kinni võtta, et ta järele ei jookseks, aga kus sa sellega..
Infrenis läks närvi ja pani ponile täie galopiga järgi (Anne-Mai seljas), mina endiselt rahulikult istusin maas. Siis lootsin et Anne-Mai saab infrenise seisma ja poni ka edasi ei jookse, aga seisma jäämisest oli asi kaugel..Mõlemad hobused kihutasid kodu poole nii, kuidas jalad võtsid.

Vähe sellest..Poni ei läinud otse, vaid keeras järsult tee pealt ära metsa vahele, kust läheb päris järsult mäest üles ja veel järsemalt alla tagasi. Tavaliselt käime sealt läbi. Loomulikult jooksis Infrenis järele. Mäe otsas hakkas Infrenis möllama ja Anne-Mai lendas alla. Kujutan ette, et sellise kiiruse pealt võis see päris jube olla. Mõnes mõttes alla oleks ta nii või teisiti kukkunud, sest mäest alla minnes on suur kuusk. Poni mahub probleemideta koos minuga sealt läbi, aga suur hobune niidab peaga oksi, rääkimata ratsanikust.Edasi jooksid juba kaks paanikas hobust mööda auto(liiva)teed kodupoole, mis oli 2km kaugusel. Meie Anne-Maiga jooksime järel. Helistasin talli, sealt püüti hobused kinni. Nad olid läbimärjad ja hingeldasid kohutavalt. Meie saime ka korralikku trenni. Vat, selline vaheldusrikas trenn siis...

Kolmandaks- Umbes kaks nädalat tagasi, kui lumi hakkas ära sulama, siis läksin poniga maastikule, nagu ikka. Päike paistis, hästi mõnus ilm oli. Sadulat mul siis veel polnud. Otsustasin ka nöörpäitseid mitte panna. Tavalisi päitseid ei olnud ka peas. Ühesõnaga täiesti varustuseta poni. Võtsin jalutusnööri, panin selle ümber kaela, kuid ei sidunud otsi kinni, mõlemas käes oli üks nööriots. Jube tore oli nii. Poni oli ka tubli. Käisime heinamaa peal, lasime niisama vaikselt traavi, jube hästi reageeris ka seisma jäämistele. Kusjuures lund ikka jätkus, kohati oli ponile põlvile heinamaa keskel. Tõstsin galoppi, ise niisama rahulikult kõlgutasin jalgu, tundsin kuidas ka poni nautis seda trenni.

Tegin ühe vea, kui keerasin otsa kodupoole, siis tõstsin poni galoppi, aga natuke ägedaks läks see galopp, kui mitte öelda et täiesti käest ära. Poni aina kogus kiirus ja ma ei üritanud teda väga kehaga ka peatada, sest tasakaalu säilitamiseks hoidsin end võimalikult rahulikult. Teadsin, et lõpmatuseni ta ei jookse ja saan ta varsti seisma. Mingi hetk saingi, aga päris jube hakkas ausaltöeldes vahepeal, sest pisarad voolasid juba tekkinud tuulest:P Sellise kiiruse pealt polnud isu kukkuda kah. Õnneks lõppes kõik hästi, poni elas end välja, loodan et ta rohkem nii ei tee, teinekord olen ise ka targem.
Igaksjuhuks mainin, et ma olen päris kaua teinud nöör ümber kaela trenne (2 aastat, vahel ka valjaste või päitsetega), muidu mõni äkki arvab, et ma lihtsalt ei mõelnud ja läksin maastikule nöör kaelas, kuigi polnud varem nii sõitnud:D

Käisin keskos jaluserihmasid ostmas, polnud paar kuud sinna sattunud. Seekord oli mul aega ringi vaadata rohkem. Mis ma siis avastasin? Hinnad- ikka kõvasti tõusnud. Kõige ekstreemsema muutuse on teinud Likit magus laukukivi hoidjaga. Eelmine või üleelmine kevad ostsin kivi koos alusega 365 -. Juba siis tundus see palju, sest ainult kivi maksis 100-. ja seega see plastmass julla üle 200-. Ostsin ikkagi ära, sest poni sõi muidu ühe ööga selle ära.
Seekord maksis ainult kivi vist 140-. või 150-. Aga koos alusega maksis see u. 630-.!!!! täiesti uskumatu. Mingi plastmassitüki eest siis ligi 480-. Jap, nüüd ma olen õnnelik, et tookord pärast kõhklusi ära ostsin. Ka paljudel teistel asjadel on hinnad tõusnud. Harjad ei maksnud varem midagi eriti, nüüd... Hobuse pidamine on ikka väga kallis lõbu ja aina kallimaks läheb:D