30) Mis ma küll ilma sinuta teeksin??

Jah.. Ma hakkan ka vanaks jääma ja juba tundubki, et aeg läheb ikka niiii ruttu..:D Poni saab peagi (4.juuni) 10 aastaseks, millest meie oleme koos veetnud 6 aastat. Alles ta oli noor ullike, keda tuli õpetada. Muidugi see õpetamine oli meil vastastikune. Kui alguses tundus maru kift, et saan noort hobust ''ratsastada'', siis nüüd mõistan, kui palju on tema mulle õpetanud. Tõenäoliselt isegi rohkem kui kõik treenerid ja ratsatunnid kokku, mis kunagi ammu Ihaste ratsabaasis sai võetud.
Mulle meenus, et pean siia kirjutama, sest juba mõnda aega mõtlen ühele kummalisele asjale. Nimelt sain ma loetud päevad tagasi 20 aastaseks. Aga naljakas on see, et ma sõidan ikka veel oma kalli šhetlandi poniga:P Ja seda mitte niisama nalja pärast ega mõne teise põhihobuse kõrvalt, kellega tõsisemat trenni või sporti teeksin vaid tema ongi minu ÜKS, ainus ja põhiline, kellega ma veedan oma vaba aega kui vähegi võimalik:) Seda võibki kohe kindlasti kvaliteetajaks nimetada. Ei suuda endale ette kujutada, mida üldse temata teeksin, millega tegeleksin ja üleüldse..kes ma oleksin. Ta on lihtsalt osake minust.
Öeldakse, et loomad on ettearvamatud. Ma siiani ei arvanud nii. Olin üpriski veendunud, et tunnen oma poni suurepäraselt ning ta ei suuda mind väga millegagi üllatada. Ka inimesed teevad ju vahel midagi ootamatut, isegi need keda arvame hästi tundvat. Samuti ka poni vahel küll teeb midagi üllatavat, kuid siiski näen üldiselt tema kehakeelest ära kui talle miski ei meeldi ja oskan olla valmis vastavalt reageerima. See kevad aga suutis ta mind tõsiselt ehmatada oma käitumisega. Kõigi nende aastate jooksul, mil me teineteist tundma oleme õppinud, pole ta suutnud kordagi midagi nii ettearvamatut teha.
Eks see oli natuke minu enda süü ka. Talv hakkas läbi saama, kuid me polnud üpriski pikalt maastikul käinud. Samas pole ma temaga kunagi maastikku kartnud, vastupidi.. teda olen alati saanud usaldada ja nimetada turvaliseks. Ta üldiselt ei karda eriti ja oleme käinud väga ekstreemsetes kohtades ja olukordades koos ilma suuremate probleemideta. ( Nt. jaanalinnukasvandus, maanteed, ihaste vahelised elurajoonid, kesklinnas, jne.) Loomulikult on sellest tulnud ka suur usaldus. Läksime vastu Kadile, kes tõi California ca 3km kauguselt meie talli tagasi. Maneežitrennid olid viimasel ajal eriti hästi sujunud ka ilma nöörpäitseid kasutamata , lihtsalt nöör ümber kaela sõites. Ka maastikule minnes ei pidanud ma vajalikuks panna sadulat, kuid nöörpäitsed panin igaksjuhuks siiski pähe, mille küljes oli nöör, mille üks ots ulatus minu kätte ja põhiliselt üritasin juhtida nööriga ümber kaela.
Olime läbinud umbes kilomeetri ja seda teel, mida peaaegu alati metsa minnes kõnnime. Seekord ei tahtnud ta edasi minna. Tal oli hoopis kaklemise tuju. Jäi mitu korda seisma ja keeldus edasi minemast. Loomulikult ei lubanud ma tal kodupoole tagasi keerata ja nii me seal keeutasime seni kuni minu tatmine peale jäi. Ei tahtnud talle ka haiget teha ja võtsin aega seni kuni nõustus edasi liikuma. Pikalt ei saanud kõndida, kui kordus see kemplemine. Kontrollisin, ega läheduses pole midagi sellist mis võiks tekitada sellist käitumist või mis hirmutaks teda. Ta hingamine oli rütmis ja üldse mitte kiirenenud. Ajasin ikka edasi. Ja umbes 5. kord, kui kordus sama, tegi ta jõulise ning sihiliku überpöörde tagumistel jalgadel, sirutas kaela pikaks ja pani kodupoole ajama nii nagu jalad võtsid. Unustasin hetkega selle nööri mis ümber kaela oli ning üritasin teda pidama saada nöörpäitsetest, kuid absoluutselt tulutult. Kui kodus olles reageerib ta ülihästi, siis nüüd tundus nagu ta ei tunnekski, et ma seal seljas midagi teen. Lausa lisas kiirust. Tunnetasin, et tagumine ots muutub kahtlaseks kergeks ja surusin kogu jõuga selja taha, et sealt üle kaela ei lendaks. Pärast korduvaid katsetusi tagasi võtta teda, mõistsin, et ta ei taha niipea seisma jääda ja raiskan mõttetult oma jõudu. Koondasin siis selle hoopis seljas püsimisele. Ausaltöeldes oli mul hirm. selline hirm, mida pole temaga sõites veel varem kogenud. Lumi oli alles ära sulanud ning kruusatee ta jalge all plagises sellel kiirusel hirmuäratavalt kõvasti. Kujutasin ette, kui valus saab olema sellise hoo pealt sinna lennata. See innustas mind kinni hoidma, kuid koduni oli veel pikk tee ja olin üpris kindel, et kahekesi me tallini ei jõua. Ühe ketis oleva koera juures tegi ta veel ühe kõrvalhüppe ja ilma sadulata oli seal üpriski ebakindel tunne sel hetkel. Jõudsime peaaegu talliga risti oleva tänava ristile, kui ta väsima hakkas. Alles siis sain ma ta seisma, jõuga. Ma lihtsalt ei osanud teisiti käituda antu olukorras. Tulin maha ja alustasin käekõrval sama teed, et siiski Kadile vastu minna. Vat see oli ikka uskumatu. Blokkimine blokkimiseks. Aga see, et ta kontrollimatult kodu poole hakkas jooksma oli ikka hämmastav.
Oleme ka mõned korrad pärast seda käinud, kuid alati sadulaga aga ikka nöörpäitsetega. Midagi sellist kordunud pole, kuid siiski olen ise olnud väga valvel. ta on kiirustama hakanud ja pean tegelema tagasi võtmisega rohkem. Aga tuleb lihtsalt rohkem käima hakata ja pikemad retked jälle ette võtta, küll siis üle läheb. Ma loodan:)
Talvekarv tuleb maha ja hakkab vaikselt hobust meenutama. Muidu oli lihtsalt üks väike must pall eemalt vaadates. Ei jõua ära oodata kuni pesta saab.
Aga ei, muidu läheb meil hästi. Lihtsalt üks selline väike tagasilöök oli. Muidu on ta ikka tubli ja olen väga rahul meie treeningutega. Vahel käime niisama külapeal jalutamas kõrvuti. Minu parim stressipallike on ta:D