4) Kopp ees

Juba alguses Seal käima hakates sain selgeks selle, et kõik teevad oma hoolealuse boske ise, veavad vett ise ja süüa annab see, kes tallis meist 4 inimesest parasjagu on...alguses oli vahva küll minna sinna teha saepuruga boksi, sedada kanistritega sigalast vett jne..Suvel oli aega ja see polnud siis raske..

Kätte jõudis aga sügis..Kuna tallil ei olnud ühte nurka (siise varisenud) siis oli väga külm...kõikidel kestsid tunnid vähemalt kaheni aga üldiselt jõudsime kella 3 aega...kohe hobustele söök ette või välja ketti, boks teha, vesi tuua, sõitma ja siis koju ''õppima''. Varakult hakkas pimedaks minema ja kuna talli katus oli omadega nii läbi, et kui padukat sadas, siis tuli last nagu dušši vett alla, siis polnud ju võimalik elektrit sisse panna, seega iga päev ketrasime sigalast sinna pikendusjuhtmega elektri, brožektoriga tegime boksi...ja õhtul pikendus juhe tagasi kokku kerida jne...Saepuru lõppes otsa ja juurde ei toodud, siis hakkasime kartulikottidega laka pealt vana põhupuru iga nädalavahetus nädalavaru kottidesse toppima, sellega läks kaa oma 1h tavaliselt. samuti ka heina, mida tassisime nädalavahetustel üldse teise lauda laka pealt talli...siis nädal aega söötsima ja tegime ja siis nv. kulus asjade kogumisele. Mingi hetk ma tundsin siis et ma tõesti ei jõua..

.See oli nii füüsiliselt kui vaimselt ülekurnav..sama mis kooli kõrvalt tööl käia, ka tasuta ratsutamise võimalus ei kompenseerinud enam seda, kui väsinud me olime...ma oli 14 siis.. Mul ei jäänud enam aega oma sõprade jaoks...Sain suhelda ainult nende 3 inimesega väljaspoolt kooli, kellega ma seal sigalas käisin...Muidugi tekkisid mõttet et kaua võib siin nii käia, omanik selline puohhuist kaa, et kui meie ei söödaks ja ei teeks siis tõenäoliselt elaksid nad nii nagu varem ja veel hullemini, sest bokse pole seal kunagi tehtud ja siis lihtsalt visatakse heina ette, kui meelde tuleb.Olin juba ju ponisse jõudnud ära kiinduda ja ei suutnud teda sinna jätma sita sisse virelema, et ise saaksin enda elu edasi elada...

Kunagi uusaastal me otsustasime, et seal külm ja paha ja kolisime sigalasse...Ühe suure lauda alguses olid emised poegadega., lauda lõppu otsustasime siis meie boskid teha ja organiseerisime midagi...kõige normim just ei tulnud, kuna suuretel hobustel oli raske kitsast uksest boksi mahtuda ja samal ajal astmest üles minna, aga seal oli natuke soem ja seal oli elekter...asjad läksid paremaks.-..järgmisel suvel aitasime teha heina ja põhku, mis olid sama lauda laka peal, kus meie olime ja siis sai vajadusel lihtsalt pakk alla visatud...ehitasime takistusi laudas leiduvatest materjalidest...ehitasime ikka igast asju...koerale tegime kuudi ja klassiõega toppisime sööklas koerale kilekotti toitu kaasa:D sest ta sigalas terve elu ainult toorest sealiha söönud ja vahel tatraputru pekiga :S

Aga kuulsime mingi aeg uudist et Tarmeko ostis sigala omanikult alad ja laudad ära ja teeb sinna oma tööstuse...Nüüdseks olime 2 aastat seal juba igapäev ära käinud...Lõpuks ometi!!!!- ME PÄÄSEME!
Meil oli 5 päeva alles tähtajalise kolimiseni, kui laudad pidid tühjad olema, kuid omanik ei teadnud ikka veel kuhu panna oma 4 hobust. Ostis kallastele omale uue sigala, kuid see meile ju liiga kaugel ja ta sai vist ise kaa aru, et hobused jääksid jälle seisma jne. Segga üks tüdruk viis hobuse talli kus ta ise varem käis( ei avalda) siis üks mära on...hetkel ma ei tea kus... ja siis kaks hobust on ihastes ehk poni ja Baron...Kujutate ette, missugune õnn..... Saame hommikuti rahulikult magada ja ei pea muretsema selle pärast, kas hobused on süüa saanud ja et peaks nad välja viima jne. :D

Mingi hetk kuulsin ühelt inimeselt, et omanik plaanib poni maha müüa...hakkasin uurima ja siis ta ütles, et mõtles jah...Mina olin muidugi ÜLI paanikas...Juba ammu oli mu isa öelnud et võib osta hobuse, kuid boksiüüri ei maksa...helistasin nuttes isale ja rääkisin uudisest, lubas rääkida sel teemal...Rääkisime siis õhtul ja ta ütles, et kui ma leiaksin odava koha, siis ta ostaks ta mulle ära... :D järgmine päev ptlesin omanikule, et ta ei müüks teda ära ja ostan ta ise ära, aga mitte kohe, sest hakkan talli otsima.. Nüüd hetkel otsingi talli ja poni elab omaniku rahadel ihastes :P
Ühesõnaga on kõik praegu parem...ma saan suhelda oma vanade sõpradega ja mul on palju rohkem aega... :)