2) Veits *ajalugu*

Olin kuulnud erinevatelt inimestelt, et kusagil Tartu lähedal on sigala ja seal paar hobust. Kõik pidavat olema väga halvas seisus. Jutte olin kuulnud juba varem igasuguseid, et seal põlvini sitt ja hobused kurjad jne. Olin kuulnud ka seda, et seal üks väike poni, kes läheb inimestele kallale.. Rohkem ma ei teadnud.

Seal oli sigala omanik juba ammu omanud hobuseid ja muudkui paaritanud... Pointi just polnud, sest kõik hobused on juba ammustest aegadest tal lihtsalt seisnud...ja siis mõned linnainimesed jälle kuulnud ja tahtnud ratsutada, nii sattusid sinna ka esimesed ratsutajad...Nii nagu me hobuseinimesed teame, siis ratsutamine on kallis lõbu ja muidugi need inimesed, kes sinna sattusid, need olid õnnelikud, kuna anti tasuta hobused sõita, tegid mida tahtsid ja keegi ei jälginud...
Hobuseid on olnud seal rohkem ja vähem, osaad ära müüdud ja siis jälle mära paaritat
ud jne...Tegelt ei ole selle inimese põhimõte hobuste müük, ta tegeleb sigalaga ja hobused tal vaatamiseks...
Ja siis need ratsutajad, kes seal käisid vahest otsustasid külmast sigalast kaks hobust tuua Ihaste ratsaspordi ja vabaaaja keskusesse talveks.. Kuna üks inimene ei jõudnud enam ühe hobuse eest raha maksta, siis otsiti uus inimene, kelleks juhtus olema minu sõbranna...-----------kerime aega edasi)...kevad tuli ja sõbranna otsustas, et võiks hobuse tagasi sigalasse viia ja seal käia, kuna kaa rahad otsakorral jne. Käis mitu korda Ihastes oma asjade järel......

KUID ÜHEL ILUSAL SUVEPÄEVAL......:D
tuli jutuks see väike poni, kes olevat ilma tegelejata ja mina kohe pakkusin ennast...paari päeva pärast kutsuti mind vaatama poni..
Läksin rattaga sinna, hakkan jõudma lähedale, näen nn. talli.-...Katus ühest küljest sisse kukkunud...sain kohe aru, et ilus elu just pole...Arvasin, et keeran otsa kohe ringi, aga pidasin vastu..

Talli sisenedes tabas üllatus-tall oli seest kollane vanades kuldi sulgudes 4 hobust...sammun mööda kitsast vahekäiku edasi ja tunnen ära kohe pisikese, kellest oli mulle räägitud.
Tegin boksiukse lahti, et öelda tere uuele sõbrale--kuid oh häda...tema ei arvand üldse nii et tahaks minuga sõber olla ja...keerast selja ning ähvardas jalga.. Kena algus ju..
Mulle anti mingisugused päitsed ja nöör ja senikaua kuni teised 2 parasjagu ratsastatud hobusega sõitsid, siis mina lihtsalt võtsin poni tutvumiseks platsile kaasa..

See toimus 2 aastat tagasi ja palju ma ei mäleta..aga kindel on see, et seni kuni teised sõitsid ja mina rahulikult nööri otsas poni söötsin, siis ta jõudis lambist 3 korda käe kõrvalt minema tõmmata ja talli joosta..
Tegelt oli mul ponide suhtes veits foobia, kuna üks poni viskas mu kunagi valusalt alla, seega ma natuke kartsin...
Aga olin üli õnnelik, kuna ihastes maksin kallist raha ja sõitsin harva..

Poniga oli natuke seljas sõidetud sammu...
järgmisel korral proovisin päitsete ja nööriga (sadulata) seljas ära ka sõitmist..samm oli normaalne, suht vingerdas ainult, kui otsustasin traavi teha, siis viskas ta mind ilusasti alla...:D
Njah ja nii paaril esimesel trennil kuni leidsin laka pealt vene aegse sedelga, millega sain hakata sõitma ja püsisin kergemini seljas...hakkasin regulaarselt tegema trenne..

Pikka aega kestis see komme et kui midagi ei meeldinud, siis viskas ikka mõnusalt alla, aga vau. 4 kuud võttis aega ja hakkas aina harvemini seda tegema...(algses käisin ka mitu korda trenni jooksul alla)
Tuttavad inimesed, kes eal käinud on rääkinud mulle poni ja hobuste minevikust nii palju - hobused olid lehma laudas kettidega postide küles, on söönud hallitanud heina jne. talviti väljas ei käinud, kevadel pandi hobused kettidega karjamaale, ja terve suve siis kette lihtsalt liigutati edasi...Kuna hobustega ei tegeldud siis mõistagi muutusid nad tigedateks..

Ka poni oli hilja ruunatud+ tegelemata ja ta ei lasknud ennast käegagi puutuda, ja hüppas inimestele selga ja vahest sööstid kallale, hammustas-kahte viimast olen isegi kogenud....
Alguses hammustas ikka suht tihti ja ähvardas jalöaga kaa...puhastada oli kaa raske, sest keeras kogu aeg selja..ajapikku kõik halb hakkas vähenema ja ta oli juba suht tubli...hakkasime hüppama, saime sadula ja ostsin talle valöjad, millega oli hulka kergem sõita kui päitsetega.. Kutsusime loomaarsti kes värkis hobustel sõna otseses mõttes lestad ära ja tegi vajalikud süstid ja asjad..poni kabjad olid ilusad, aga ühel oli küll päris koledad :S
Ka vanemad harjusid mul mõttega, et olen rohkem kodust ära jne. koristasime seal terve suve, tegime kõike mida andis, talli värvisime võimalikest kohtadest kollaseks ja talli nimeks sai tibu tall..
Aaa..ühe asja unustasin rääkimata...-Selleks et talli minna tuli minna läbi sigala ja sellega ma ei harjunudki ära ...