30) Mis ma küll ilma sinuta teeksin??

Jah.. Ma hakkan ka vanaks jääma ja juba tundubki, et aeg läheb ikka niiii ruttu..:D Poni saab peagi (4.juuni) 10 aastaseks, millest meie oleme koos veetnud 6 aastat. Alles ta oli noor ullike, keda tuli õpetada. Muidugi see õpetamine oli meil vastastikune. Kui alguses tundus maru kift, et saan noort hobust ''ratsastada'', siis nüüd mõistan, kui palju on tema mulle õpetanud. Tõenäoliselt isegi rohkem kui kõik treenerid ja ratsatunnid kokku, mis kunagi ammu Ihaste ratsabaasis sai võetud.
Mulle meenus, et pean siia kirjutama, sest juba mõnda aega mõtlen ühele kummalisele asjale. Nimelt sain ma loetud päevad tagasi 20 aastaseks. Aga naljakas on see, et ma sõidan ikka veel oma kalli šhetlandi poniga:P Ja seda mitte niisama nalja pärast ega mõne teise põhihobuse kõrvalt, kellega tõsisemat trenni või sporti teeksin vaid tema ongi minu ÜKS, ainus ja põhiline, kellega ma veedan oma vaba aega kui vähegi võimalik:) Seda võibki kohe kindlasti kvaliteetajaks nimetada. Ei suuda endale ette kujutada, mida üldse temata teeksin, millega tegeleksin ja üleüldse..kes ma oleksin. Ta on lihtsalt osake minust.
Öeldakse, et loomad on ettearvamatud. Ma siiani ei arvanud nii. Olin üpriski veendunud, et tunnen oma poni suurepäraselt ning ta ei suuda mind väga millegagi üllatada. Ka inimesed teevad ju vahel midagi ootamatut, isegi need keda arvame hästi tundvat. Samuti ka poni vahel küll teeb midagi üllatavat, kuid siiski näen üldiselt tema kehakeelest ära kui talle miski ei meeldi ja oskan olla valmis vastavalt reageerima. See kevad aga suutis ta mind tõsiselt ehmatada oma käitumisega. Kõigi nende aastate jooksul, mil me teineteist tundma oleme õppinud, pole ta suutnud kordagi midagi nii ettearvamatut teha.
Eks see oli natuke minu enda süü ka. Talv hakkas läbi saama, kuid me polnud üpriski pikalt maastikul käinud. Samas pole ma temaga kunagi maastikku kartnud, vastupidi.. teda olen alati saanud usaldada ja nimetada turvaliseks. Ta üldiselt ei karda eriti ja oleme käinud väga ekstreemsetes kohtades ja olukordades koos ilma suuremate probleemideta. ( Nt. jaanalinnukasvandus, maanteed, ihaste vahelised elurajoonid, kesklinnas, jne.) Loomulikult on sellest tulnud ka suur usaldus. Läksime vastu Kadile, kes tõi California ca 3km kauguselt meie talli tagasi. Maneežitrennid olid viimasel ajal eriti hästi sujunud ka ilma nöörpäitseid kasutamata , lihtsalt nöör ümber kaela sõites. Ka maastikule minnes ei pidanud ma vajalikuks panna sadulat, kuid nöörpäitsed panin igaksjuhuks siiski pähe, mille küljes oli nöör, mille üks ots ulatus minu kätte ja põhiliselt üritasin juhtida nööriga ümber kaela.
Olime läbinud umbes kilomeetri ja seda teel, mida peaaegu alati metsa minnes kõnnime. Seekord ei tahtnud ta edasi minna. Tal oli hoopis kaklemise tuju. Jäi mitu korda seisma ja keeldus edasi minemast. Loomulikult ei lubanud ma tal kodupoole tagasi keerata ja nii me seal keeutasime seni kuni minu tatmine peale jäi. Ei tahtnud talle ka haiget teha ja võtsin aega seni kuni nõustus edasi liikuma. Pikalt ei saanud kõndida, kui kordus see kemplemine. Kontrollisin, ega läheduses pole midagi sellist mis võiks tekitada sellist käitumist või mis hirmutaks teda. Ta hingamine oli rütmis ja üldse mitte kiirenenud. Ajasin ikka edasi. Ja umbes 5. kord, kui kordus sama, tegi ta jõulise ning sihiliku überpöörde tagumistel jalgadel, sirutas kaela pikaks ja pani kodupoole ajama nii nagu jalad võtsid. Unustasin hetkega selle nööri mis ümber kaela oli ning üritasin teda pidama saada nöörpäitsetest, kuid absoluutselt tulutult. Kui kodus olles reageerib ta ülihästi, siis nüüd tundus nagu ta ei tunnekski, et ma seal seljas midagi teen. Lausa lisas kiirust. Tunnetasin, et tagumine ots muutub kahtlaseks kergeks ja surusin kogu jõuga selja taha, et sealt üle kaela ei lendaks. Pärast korduvaid katsetusi tagasi võtta teda, mõistsin, et ta ei taha niipea seisma jääda ja raiskan mõttetult oma jõudu. Koondasin siis selle hoopis seljas püsimisele. Ausaltöeldes oli mul hirm. selline hirm, mida pole temaga sõites veel varem kogenud. Lumi oli alles ära sulanud ning kruusatee ta jalge all plagises sellel kiirusel hirmuäratavalt kõvasti. Kujutasin ette, kui valus saab olema sellise hoo pealt sinna lennata. See innustas mind kinni hoidma, kuid koduni oli veel pikk tee ja olin üpris kindel, et kahekesi me tallini ei jõua. Ühe ketis oleva koera juures tegi ta veel ühe kõrvalhüppe ja ilma sadulata oli seal üpriski ebakindel tunne sel hetkel. Jõudsime peaaegu talliga risti oleva tänava ristile, kui ta väsima hakkas. Alles siis sain ma ta seisma, jõuga. Ma lihtsalt ei osanud teisiti käituda antu olukorras. Tulin maha ja alustasin käekõrval sama teed, et siiski Kadile vastu minna. Vat see oli ikka uskumatu. Blokkimine blokkimiseks. Aga see, et ta kontrollimatult kodu poole hakkas jooksma oli ikka hämmastav.
Oleme ka mõned korrad pärast seda käinud, kuid alati sadulaga aga ikka nöörpäitsetega. Midagi sellist kordunud pole, kuid siiski olen ise olnud väga valvel. ta on kiirustama hakanud ja pean tegelema tagasi võtmisega rohkem. Aga tuleb lihtsalt rohkem käima hakata ja pikemad retked jälle ette võtta, küll siis üle läheb. Ma loodan:)
Talvekarv tuleb maha ja hakkab vaikselt hobust meenutama. Muidu oli lihtsalt üks väike must pall eemalt vaadates. Ei jõua ära oodata kuni pesta saab.
Aga ei, muidu läheb meil hästi. Lihtsalt üks selline väike tagasilöök oli. Muidu on ta ikka tubli ja olen väga rahul meie treeningutega. Vahel käime niisama külapeal jalutamas kõrvuti. Minu parim stressipallike on ta:D

29) Kalliskalliskallis

Oih..ma olin unustanud, et mul eksisteerib siin selline asjandus:P Aga ajaviiteks võiks midagi kirja panna, kunagi hea lugeda.

Seda et..-me pole tegelikult kusagile kadunud!!!:)

Kõik on paremini kui iial varem, kui välja arvata see, et minul tema jaoks enam nii palju aega pole.. Kui kunagi tekib võimalus load ära teha ja auto saada, eks siis jõuab ikka tihedamini tema juurde, aga seni sõltun bussidest, mis käivad sinna üks kord päevas või siis paarist teisest rentnikust.

Lõpuks ometi on meil kauaoodatud maneež ja tänu sellele oleme kõvasti edasi arenenud. Sadulat ma ka eriti ei fänna, enamasti lihtsalt panen sadulateki tekivööga kinni ja on väga hea:P

Hetkel tegelen uute märguannete õpetamisega..

Selle suure külmaga on poni omale vääga pikkade karvadega kasuka selga kasvatanud ja kordub sama jama mis mõni aasta tagasi, kui ta veel aiandis oli- seen. Kuid õnneks Siiboja vist eile käis tallis teda üle vaatamas ja andis ehk mõne ravimi kah.

Nädal tagasi käisime väikesel matkal ja saatsime Kadi ja California Anne-Mai juurde. Ponil tuli elu tuli kohe sisse, isegi pidamisega tekkis probleeme. Varasemaga võrreldes oli ta tunduvalt kartlikum, isegi traktori peale tekkis tal tahtmine lendu tõusta. Aga pole juba pikalt käinud ka kusagil kolamas..

Nüüd hakkab mul enda mõistus juba otsa saama.. ei oska nagu kuidagi edasi liikuda temaga, kuid siiski tahaks veel kusagile edasi areneda. Õnneks lubas sugulane mulle lähiajal ühe Kelly Marksi teose laenata ja loodetavasti kogun sealt siis ideid. Nii saab veel inglise keelegi selgemaks:D

Kui 2 nädalat mul puhkus oli, siis lootsin et saan tihedamini käia jälle, aga kus sa sellega.. Nagu minu kiuste oli siis väljas stabiilselt -20 ringis.

Üks õhtu hakkasin aiandi aegu meenutama ja tuli meelde kuidas ka siis oli välja umbes sama külm, aga kuna me ise neid söötsime, jootsime ja kõik muud jutud, siis ei tulnud kõne alla see et külma pärast oleks minemata jäänud. Kaariga tegime bokse nii, et lasime opad boksidest sigala vahele ringi jalutama. Käisid põssasid uudistamas ja muidu rumalusi tegemas aga vähemasti oli neil lõbus, sest suure libeduse tõttu neid koplisse ei saanud viia. Kuna nad mitu päeva järjest siis korralikult välja ei saanud siis on olid loomulikult ka suured energiaülejäägid. Läksin poniga niisama kahekesi õue möllama. Lasin ta tallist (sigalast) välja jõudes kohe lahti ja see oli ikka väga šeff, mis akrobaatikat ta seal tegi:D Enamasti 4 jalaga õhus.. Tükk- aega möllasime, mina muudkui ässitasin teda edasi.. Jooksime ringi. Ajas mind taga vist, kui õigesti mäletan. Kui mind ära unustas ja mööda jooksis, siis viskasin ma tee peale pikali, et tema reaktsiooni kontrollida. Korra vaatas selja taha ja kuna ma seal liikumatult edasi lamasin siis jooksis juurde asja uurima:P Ei tea miks, aga kõik tuli nii piltlikult silme ette, nagu oleks see kõik eile olnud.

...Kuidas vedasime tapamajast sooja vett ja astusime sinna jalgupidi sisse, et oma külmunud varbaid üles soojendada...kuidas istusime mingi hädise stagnaaegse ahju ees, üritades end üles soojendada ning jõime termosega kaasa võetud teed... Kui hästi läks siis kärsatasime ka vahukomme:D Tihtipeale kärssasid meil hoopis saapad, kindad ja kõik muu, mis me ahju vastu toetasime selleks et kuivatada või soojendada:D Olid ajad...

Kaari töötab nüüd ühes klubis-turvamehena(naisena). Sõbrad mul uurisid, kus ta väljaõppe saanud on. Kaari ütles, et see on tal ammu omandatud Aiandis. Ise läks minema ja mina pidin siis seletama hakkama, mida see tähendas.. Tegelikult ikka üpris ränk, kui raskeid heinapalle me nädalavahetustel vedasime, suurele hobusele mitukümmend liitrit vett ööseks ette, kuidas Aare kirvega taga ajas, kuidas me mööda torusid ronisime iga nädal laka peale põhujääke korjama, ehitasime koerale kuuti ja Heliisiga toppisime 9-das klassis sööklas laua all kilekotti oma koolilõunat, et Tommile viia jms. :D:D

Tagantjärgi on see ikka päris naljakas, kuid siis oli asi naljast kaugel ikka.

Ja nüüd ma saan ise ka juba vaikselt aru, miks vanad inimesed räägivad, et aeg lendab ikka nii kiiresti:P Lihtsalt uskumatu! Alles ma hakkasin oma pisikesega tegema, õpetama ABC-d ja nüüd..vaikselt keskealine mul juba teine:D Õigemini mees oma parimates aastates:D

Tagantjärgi on uskumatu ka see, mis asju ma olen julgenud temaga teha. Meile toodi 2 takistust, panin kõige madalamasse auku ja isegi see tundus päris kõrge. Kuna ma isegi ei mäletanud millal ma viimati hüppasin, siis läksin lihtsalt traavis peale. Kuna poni läks ikka päris põlema seda nähes, peale takistust hakkas veel möllama ka pisut, siis sama sujuvalt libisesin ma sealt ka alla:P Kui tihedamini õnnestub seal käia ja soojemaga pisut raskemaid trenne teha, siis tahan uuesti proovida, sest põrkab ta endiselt päris hästi:)

28) Maailma kõige parem! -Mulle:)

Kiired ajad pole vist enam vabandus:D Päris šokeeriv oli näha, millal ma viimati postituse tegin..Aga ei olegi nagu midagi uut väga toimunud. Alguses plaanisin küll suvel korralikult trenni temaga teha, et vorm taastuks, kuid see jäigi ainult minu mõtetesse:) Aga hetkel ta enam nii paks polegi õnneks nagu vahepeal oli..Mina olen terve suve enamasti tööd teinud. Vahepeal vabadel päevadel ikka üritanud talli jõuda, aga tihtipeale on nagu kiuste just siis halb ilm või vastupidi liiga kuum olnud.

Suuremad muutused on toimunud karjas seoses ühe uue üürihobusega, keda ei andnud eriti kellegagi kokku sobitada. Minu poni on aga ise ka paras riiukukk, aga paraku oli tema see, kes pidi üksi jääma. Talli omanikul hakkas temast kahju, kuna ilmselgelt oli ta õnnetu. Nii ostis Kai talle seltsiliseks väikese shetlandimära nimega Koma:) Aga see pole veel kõik.. Mõned päevad tagasi tõi üks rentnik veel ühe šhetlandiponi (mära:D), kelle nimi mul hetkel kahjuks ei meenu. Ühesõnaga ponil on nüüd terve haarem seal ja ma usun, et ta on väga õnnelik.

Need mõned korrad, kui ma vahel poni selga istun, siis üritan endiselt teda mõistma panna minu keha märguandeid ilma sadulat ja valjaid kasutamata. Vahepeal läks juba päris edukalt. Igaks juhuks ja minu turvalisuse huvides on tal siiski veel päitsed peas ja üks turvanöör, kui pidurid peaksid kaduma. Aga need viimased korrad, mil ta on olnud koostööaldis, pole meil seda enam vaja läinud.:)

Talveks on lootust ka maneež valmis saada. Ei jõua ära oodata! On nii palju harjutusi, mida tahaksin proovida temaga kinnises ruumis.

Vaikselt õpetan ka oma 8-aastast õde ratsutama. Hetkel on ta temaga 2 korda kordel sõitnud, kuid kergendatud traav tuleb juba päris ilusasti välja. Tasakaalu on minuga käekõrval harjutanud juba umbes 4 aastasest saati.

Elame, näeme mis tulevik toob. Kohe-kohe, ehk 2 september saab meil 3 aastat oldud Kai juures Vesneris. Paremat talli ei oska ette kujutadagi, lihtsalt ülimalt rahul olen ja nad ei saagi minust vist kunagi lahti, (kui ma sel sajandil just enda maja koos piisavate maavaldustega ei peaks saama:D)

27) Häid pühi!! :)

Soovime häid pühi kõigile hobusõpradele ja poni loomulikult ka liigikaaslastele!:)

Tänu minu asjatoimetustele saab poni taaskord palju puhata. Aga tõsine progress on toimunud ja oleme saavutanud pisut seda, mille poole olen juba mõnda aega püüelnud:)

Ma saan temaga lõpuks ometi sõita isegi nii, et nööri ei pea ümber aela olema vaid käte ja jalgade märguannete abil teeme kõike. Fantastiline tunne. Olen temaga ülirahul.

Vahel mõtlen aiandile, on mida meenutada. Kunagi kui on viitsimist siis kirjutan siia veel huvitavaid kogemusi sellega seoses:P

Ratsastan pisut ühte tinkerit. Ta on hämmastavalt tubli. Võtab kiiresti õppust ja kõik. Ometi ei tunne ma end tema seljas 100% vabalt. Ma ei tunne teda. Poni selga istudes saan alati öelda, et ma olen kodus.

Töötluse autor LadyAwren!

26) Väike Härra

Tibu puhkab ilusti... nädala on pekki kogunud jälle sellel lihtsal põhjusel, et mul pole aega. Aga ta on endiselt lahe, ja endiselt paks:D Topeltsuur,tegelt kaa..Natuke on maha rahuenud ja karjuste alt pole välja roninud..
Tegelt midagi uut nagu polegi..Poni uppus lumme nädal tagasi lumetormi ajal tõenäoliselt.:P


Tegelt tahtsin öelda ainult, et Me armastame Sind Kadi ja sinu Emmet!:)

25) Pai poiss:)

Aga minu poni on TUBLI :) Nüüd oleme selle aja jooksul, mis me kuu aega Kai juures oleme taas veetnud, kenasti tööle hakanud (A). Ta on lihtsalt mega tubli. Kui arvestada seda, et ta puhkas 4 kuud ja ma selle aja jooksul vahel jalutasin sadulata, päitsed peas, siis nüüd on ta lihtsalt imetubli olnud. Ta tuli tööle panna oma kehakaalu pärast eelkõige, mis võib muutuda varsti tervisele ohtlikuks ja üleoleku pärast nii inimeste kui ka liigikaaslaste suhtes.

Puhkus tegi head, seda ma saan kindlalt väita. Esimest korda üle pika aja sõites tegi ta kõike paremini kui eales varem. Seda justnimelt valjasteta sõidu suhtes. Ta pole iial nii hästi reageerinud kõigele. Ja mis kõige toredam- see polnud vaid ühe korra nii vaid ka kõik järgnevad trennid. ta on nii püüdlik. Keerab väga hästi sääre peale ning seisma jääb ka juba praktiliselt ainult kehakeele reageerides.

Vahel jonnib ka ikka, aga seda ma talle halvaks ei pane, tore et tal on iseloomu, mida vahel näitab. Üldiselt üritan ikka oma arvamuse peale suruda lõpuks. ;) Esimestel kordadel sõites oli ta üldiselt lihtsalt super, aga kui tuli galopi aeg, siis hakaks nalja saama. :p Nii nagu ühele hästi väljaõpetatud ponile kohane, siis mõistab ta väga hästi igat liigutust mis ma seal seljas teen.. Ise küsimus on selles, kas mina teen piisavalt täpse ja õige liigutuse ning kas tal on tuju seda järgida või mitte. No põhimõtteliselt nägi asi välja täpselt nii- mina tõstsin (omast arust) teda galopile, poni sai suurepäraselt aru, mida ma temalt ootasin ja selle märguande peale viskas ta automaatselt pikali. :D Ei, asi polnud selles, et ta tahtis püherdada või midagi vaid ta tegi seda hoo pealt (sihilikult), nii kui mina üritasin tõstet teha. Kamandasin ta püsti tagasi ning järgmise katse ajal kordus sama:D:D Ausaltöeldes oli see päris naljakas:D väike eesel sõna otseses mõttes..

Kuna ma ise ei oska piisavalt konkreetne olla ja pole kasvatanud teda päris nii hästi nagu seda hetkel soovin, siis annan andeks ka tema katsed mind proovile panna. Aga üldiselt, mõeldes minevikule, siis läheb meie koostöö ning MEIE areng siiski tõusvas joones. Ta on mulle nii palju õpetanud.

Sõidame harva, kuid üritan teda ikkagi pidevalt töös nüüd hoida.. teeme ka vahel 'maatrenne'. Igaljuhul minu eesmärk on valjad nüüd igaveseks tolmu koguma jätta:) Siiani kõik läheb plaani päraselt. Aga ma sain keskost oma ponile PÄRIS nöörpäitsed! Uskumatu lihtsalt. Tavaliselt ma olen väga õnnelik, kui üldse midagi enda poni suurusele leian. No seda ma küll isegi ei lootnud. vahel on seal ainult ühte tüüpi full nöörpäitseid näha olnud. Tahtsin juba välismaalt tellida mingi varssadele mõeldud vms. Aga imesid sünnib. Ja need olid veel absoluutselt parajad ka! Ise tegin 5h n.päitseid aga keskost oststsin 75.-. . Nii vähe ongi mul õnneks vaja :D

Oleme ühe korra pika aja jooksul maastikul ka käinud. See juhtus vist nädal tagasi umbes. Poni läks kohe nii põlema. :D Jube äge oli. Ta tõesti nautis seda väga, mina ka. Kappasime oma galopipõllul jälle nii, kuidas jalad vähegi võtsid. Minul hakkas natuke jube ka kuna harjunud ikkagi valjastega kontrollima teda. Aga probleeme ei tulnud ja isegi maastikul ei unustanud ta minu olemasolu päris ära:D Kift.

Üleüldiselt mulle tundub, et palju on muutunud. Talle meeldib isegi sõita, kuna saab kehakeelest üha paremini aru ning talle pakub ka lõbu. Isegi koplis tuleb vastu mind nähes. Varem sõi ta rahulikult edasi või halvematel aegadel põgenes valjaid nähes. Üks kord andsin teda korra Elenile jalutada (käekõrval ikka:p) , kuniks tallis vajalikud toimetused tegin ja poni jäi pikalt järele vaatama, kuhu ma jäin:)

Ma tean, et kunagi on see kõik veelgi parem. Aega on meil selle kiire asjaga.

(Lähiajal tuleb pilt ka;) )

24) Tagasi koju:)

Nii tore, et mõned inimesed tuletavad mulle vahel blogi meelde:) Tegelikult kirjutan ma seda ikkagi eelkõige iseenda jaoks, kuna ajaga kipuvad ununema igasugused huvitavad seigad.
(pildil on ääretult kallis Kadi ja ta vanaema, suur hobune Mathilde ja väike loomulikult minu kullatükk:)

Kadi juures suvitas poni siis 4 kuud. Terve selle aja ta peamiselt sõi ja magas.. Peamine oli muidugi söömine:D Vahel tegi pahandust või kakles Mathildega...Vahel harva istusin selga ja seda ka ainult selle jaoks, et Mimmu (e. Mathilde) oleks nõus sõitma Kadiga. Siis ka tegime peamiselt sammu ja sõna otseses mõttes mõned sammud traavi.

Poni on nagu väga paks. See ei ole liialdus, ta on tõesti väga ülekaaluline. Sellest ei hakka üldse rääkimagi pikemalt, et ribisid käega katsudes kuidagi ei tunne, aga ka selgroog on kusagile ära uppunud ning selja peal võib varsti kohvitasse hoidma hakata...

Kui varem oli ta egoistlik ja ülbe, siis nüüd oli ta seda kõike topelt ning igasuguseid piire ületades.. Kadi vahel helistas mulle, rääkis kuidas poni tahtis teda rünnata või peksis Mimmut. Tulemus oli see, et Kadi vaikselt juba kartis poni ning Mimmu ei julgenud enam varju alla ööseks magama minna sellel lihtsal põhjusel, et poni lihtsalt ei lasknud teda sinna. Kadi vanaema tegi lausa öövalvet selleks, et mimmu ka varju alla saaks ja et poni ei lööks teda. Normaalne?-ei kohe kindlasti mitte.

Käisime Eleniga üks päev pildistamas neid ning kui poni tegi ka mulle kahtlaselt huvitavaid kapjade liigutusi, siis mõistsin, et midagi tuleb ette võtta. Loomulikult on see minu enda süü. Aga ma käin hetke seisuga kahes kohas tööl + kool ning transpordi võimalused pole just kiita. Oleks auto, load siis ei oleks mingi probleem.

Oktoobri alguses viis kadi Mimmu koju tagasi. Nii kui mimmu oli treku peal siis hakkasin mina poniga käekõrval tagasi Kai juurde jooksma. Kartsin, et Mimmu hakkab treikus lõhkuma, et üksi peab olema. Jooksin, sest pidin kaasa minema Mimmut ära viima. Poni ei ole õnneks selline, kes üksi ei suudaks olla ning ta ei teinud piuksugi.

Kai elab Kadist umbes 1km kaugusel, vb. vähemgi. Läksin väravatest sisse ning Kai koerad, oma ülevoolava sõbralikkusega, tulid haukudes ja joostes meie poole. Cessu on väga suur kaukaaslane, õige pisut väikesem kui mu poni ning väga pealetükkivalt sehkendas midagi poni taga. Ja siis tegi poni lõpuks ära selle, mida ma ammu olin kartnud- konkreetselt lõi Cessut. Õnneks ta ei saanud eriti haiget, aga siiski. Mõnes mõttes oli hea selline õppetund kätte saada minu ponilt, kes ei löö sellise jõuga nagu suur hobune. Aga oma õppetunni ta sai ning hoidis eemale.

Lasime poni Juku ja Morganiga tagasi ühele karjamaale. Nemad sõbralikult nuusutasid poni, aga poni oma üleoleva suhtumisega üritas kohe asju paika panna. Üritas mingit ilusat jooksu teha (pea kuklas, pikk lennufraas, jalatõste kõrgele), tuli pärs ilusasti välja:D Kiunus ja turtsus seal kõigi peale. Kõrval koplis olid kaks uut üürikat, kes polnud poni veel näinud. Tegelikult ei olnud nad kumbki vist isegi nii väikest hobust näinud:D Mõlemad vahtisid, jooksid ponil eest ära teiselpool traati. Naljakas on vaadata, kuidas poni üritab end võimsa ja uhkena näidata. Mõnda aega jägisime neid Kaiga ja saime korralikult naerda nende üle:) Avastasime, et ponil on Napoleoni kompleks:P